Kevades ongi armastust!

 Vähemalt täna oli Abja Kultuurimajas täitsa tunda, et kevades ongi armastust... 

Käisime Mulgi Kõrtsis söömas, oli hästi hubane koht. Kuid nagu ikka, ukse ees oli 2-3 trepiastet. Üks daam tuli meile Kristiga üllatuseks ust hoidma. Seesama daam, kes seal ka lõunatas, tegi veel meie üllatuseks magustoidud välja, mille teenindaja meile lauda tõi. Tuhat tänu! Loodan, et ta äkki loeb mu blogi. 

Maja ees oli täiesti superhea kaldtee! Aga WC-ga võiksin natuke juba peeglite ja ruumi pärast vinguda... Aga hästi, hästi, ma täna ei räägi selles, see on minu kiiks näha neid asju, mis võiksid olla alati paremad. Väga loodan, et kunagi on vanades majades ka päris mõnus oma häda teha 😀

Näitus sai tore ja jälle väga omamoodi. Tuhat tänu Üllele. kellega me suhtlesime eelmise aasta alguses ja kes täna oli nii abivalmis, aitas näitust üles panna! Tänu ka Abja-Paluoja rahvale! 😊

Aitäh Maarja ja Angie, kes jälle laulsid! Aga muide mina hiilisin osavalt kõrvale (kui mu lauluõpetaja German seda kuuleb, siis ma ei tea, mis ta selle peale ütleb... 😀)  

Avamise lõpp tuli liiga äkki, laulmiseks ei jäänud aega ja mul läks meelest ära.

Aitäh isiklikule abistajale Kristile, kellel oli täna kõigest 9-s näituse avamine minuga! 

Aga 14 näitust veel ja mul on 100 täis...  !!!

Võib-olla ma homme kirjutan midagi veel, aga praegu ma olen väga mõnusalt väsinud...

Mai kelmikad mõtted

 Öeldakse, et kuskil on keegi minu jaokski, aga... Pagan küll, mitte ei leia ta mind üles... 

Kuid nüüd ümberpööratult, kas mina ise soovin olla kellegi jaoks kuskil. ? 😀😇 Päris tõsiselt.

See mõte tuli mul lugedes üht lugu. Ikka jälle peab keegi minu / meie eest olema, et saaks olema hea ja kaunis ümberringi... 

On alanud kaunim ja võluvam kevadkuu. Mina küll püüan olla ise olemas kellelegi kuskil... 😉😊

Homme, homme, homme!!!

Laulavad  Maarja Kaplinski ja Angie.  
 

Olen üksik nõid

Olen taas volbriööl üksi. Kodus. Ma vist polegi kunagi volbriööl kuskil käinud. Vähemalt ei mäleta... 

Seegi piltki tehtud hoopis larbi tutvutus üritusel 9 aastat tagasi Käbitares... Juba. Hämmastav,  kuhu aeg kaob... Vahel on tunne, et ei kaogi kuhugile, sest  aega kui sellist pole olemas ning seega ei saa kaduda... On ja jääb tunne, et miski oli ja järsku ei ole, jäi kuhugile, kust enam kätte ei saa...Ja kui kuidagi ei meenuta ka, pidevalt või aeg-ajalt, siis jäävadki igavikku miljonid hetked... See selleks. See on minu arvamust ajast, mida kõik teame ja ei tea ühel samal ajal.  

 Olen üksik nõid. Mulle öeldi küll, et ma ei anna nõia mõõtu välja... Aga  äkki oskan seda nii hästi varjata... Või ollakse sellega nii harjutud... 

Eehhee, aga pisut uuhhuu olen ma küll. Ja üksi ka... Kes õpib elamiskunst. Võlub imelisi asju...

Head volbriööd 
 

Täna olevat soengupäev maailmas

 Tuhat tänu kõikidele, kes on teinud mulle soenguid läbi aegade!!! 💕💖 Ja mulle endale ka aitäh, et suudan oma juuste eest hoolt kanda ja lubada ikka proovida uusi patse ja värve, vahel olla ka sassis juustega. Ainult, mida ma keelan, on kääre, lühikeseks lõikada - siis hakkan karjuma 😂😗 Päriselt. 

Minu soengutest saaks küll ilus soengu - leht, kui otsida kõik pildid kokku...